#TUUTUKULTUURSEKS
Kui nüüd ausalt kõik ära rääkida, siis algas see sellest, et meil olid paar kuud tagasi teatripiletid… Valetan. Algas see tegelt juba suvisest 2cellos kontserdist.
Tuutu kultuuriprogrammist siis räägin.
Ehk siis oli suvi ja Tuutuke hakkas siin järsku järjekindlalt undama, et tema tahab minna tśellode kontserdile Haapsalusse. Et ta on nüüd juba päris inimene ja tahab päris asja, igast laste tilulilud on teda lõplikult ammendanud. Mul polnud ausalt öeldes mingite tśellode olemasolust tol hetkel aimugi, aga reklaamid telekast ja kerge guugeldamine andis pildi ette. Nojah siis. Aga tolleks hetkeks olid piletid viimseni välja müüdud enivei ja tegelikult ka tśellode kontsert Haapsalus just ära olnud.
Või siis see oli see, mida mina arvasin. Kuni järgmise päevani.
Järgmisel päeval tuli surfikasse Mariana ja mainis nagu muuseas, et ma vaatasin, et sa olid tśellode kontserdile pannud interested, kellega sa lähed, oleks sul veel ühte piletit vaja, ma endale ostsin, aga nüüd tulid just võistlused vahele ja see üks pilet üle. Mina vastu, et oli ära ju asi juba. Aga vot tegelt ei olnud. Minu viga, olin nädalad sassi ajanud ja kontsert alles sama nädala lõpus tulemas. Ehk siis Universum oli teinud oma töö, andnud pileti ja aega ka tagasipoole kerinud. Nagu see ikka nende Universumi värkidega käib, kui Tuutuke on käsu kätte andnud, onja.
Siiski oli piletit ainult üks ja meil ka juba tulevaks nädalavahetuseks igast muid asju end ette ära planeerinud. Seega asusin järgmisena otsima kasuperet, kes ka Tallinnast kontserdile minemas ja oleks nõus ühe suure-inimese-kultuurihuviga lapsukese ka enda kampa võtma ja teda välja kannatama.
Ja imede-ime, leidus ka selline kasupere – sõbratüdruk Tiina oma. Küll tulemas Haapsalusse teiselt ürituselt teisest Eesti otsast, aga see-eest Haapsalus elava vanaemaga, kelle juurde plaaniti ööseks jääda ja kus ruumi lahedalt ka ühe Tuutukese jaoks. Seega panin Tuutu Tallinnas bussi peale – esimest korda ihuüksi, lugesin bussijuhile sõnad peale, et see lapse enne Haapsalut mitte sammu uksest välja, onja, saatsin kasuperele pildi, milline ta bussi sisenemisel välja nägi ja mis tal seljas oli, lõin risti ette ja jäin südamevärinal linna minuteid lugema. Täis kanaema, noh.
Muidugi läks kõik oivaliselt. Tuutuke jõudis pooltund enne kasuperet kohale, istus ja ootas nunnult Haapsalu bussijaamas pingil, veetis suurepäraselt aega oma esimesel suurel kontserdil ja võõra vanaema juures, pugis hommikusöögiks võõra vanaema tehtud pannkooke päris moosiga, käis ujumas ja transporditi silmini häppina pühapäeval kenasti koju tagasi.
Seal kuskil massi sees tema ongi.
Tuutu Paralepa rannas mõnnamas. Kusjuures keegi ei osanud hiljem seletada, kuidas see M sinna pildile sattus.
Elevust tekitas veel see, et samal ajal, kui Tuutuke ootamatult kaela sadas, oli Tiina oma samavana lapsuke just laagrisse komandeeritud – vanemate puhkus vasta taevast, onja – aga tunnistati Tuutuke erakordselt meeldivaks ja käituvaks seltsiliseks, keda teinekordki /oma lapse asemel/ hea meelega kampa võtta. Mis salata, ega ta tegelt on ka.
Ja siis tulid teatripiletid. Ehk siis piletid meil olid draamasse etendusele “Tunnike rahu” /sama etendus, mille Palmiste ühe korra ära f-is/. A minul oli tol õhtul kuidagi mitte-teatri-tuju ja mingi kiire projekt sadas ka kaela ja siis tuligi mõte, et meie noor tärkav kulturnik võiks ju minu asemel oma issile teatrisse kaaslaseks minna. Ja läkski. Ja kesasi sealt tagasi tuli?
Emmeee-seal-oli-niiiii-laheeee-mina-nüüd-hakkangi-ainult-suurte-teatris-käima-see-oli-niiiii-toreeee-igast-mingid-multikad-võite-nüüd-endale-jätta-seal-oli-niiiii-vingeeeeee!!!!!!
Kolm päeva ei suutnud maha rahuneda.
Nojah siis. Järgmine kord tuli see, kui plaanisime minna ühel hilisõhtul kinno bohemian rhapsodit vaatama ja Tuutu-pai juba täitsa iseenesestmõistetavalt kaasa haarasime. Lugedes lapsule sõnad peale, et ta kellegile ei räägiks, et ta koos oma kreiside vanematega vabalt keskööni kestval filmil tśillib. Ka muideks hullult meeldis talle, me pidime pärast rääkima nädal aega absoluutselt kõike, mida me Queenist ja Mercury´st üleüldse teame, guugel tuuseldati temaatiliselt servani läbi ja filmis kuuldud laulud tümpsusid kodus hommikust õhtuni.
Mulle selline asjade areng tegelikult väga meeldib. Veendunud kogemusõppe ja laste silmaringi igakülgse laiendamise pooldajana olen ma tegelikult kogu mu laste olemasolu aja püüelnud selle poole, et nad oleks võimalikult kõikvõimalikke asju näinud, võimalikult igasugu kohtades käinud ja võimalikult erinevaid asju teinud või vähemalt mingit puutepunkti kõigi nende asjade, kohtade ja asjadega omanud. Et nad saaksid oma kogemuse, kujundaksid oma arvamuse ja oskaksid hiljem kaasa rääkida, millele iganes siis jututeema peaks miskitmoodi minema. See on mulle oluline ja mu lapsed on õppinud mind usaldama ning teavad juba ette, et kui emme neid kuskile veab-saadab, siis saab see olema üks lahe uus kogemus. Kuigi on olnud ka tagasilööke – kord orgunnisin oma tiinekad kinno mingit minumeelest /kirjelduse järgi/ eriti lahedat ja avardavat filmi vaatama – see film oli väärtfilm PÖFFi kavas ja hullult auhindu saanud. Paraku osutus film tegelikkuses eriti rõlgeks psühholoogiliseks kriiperiks, peale mida teatas poja mulle, et aitäh, emme, tema rohkem ever-never-ever ei lähe enam kuskile minu soovitatud kohta, et temal on nüüd eluks ajaks lapsepõlvetrauma ja et edaspidi vaatab tema eranditult ainult multikaid. Samu, mida noorem õeke oli just üdini mõttetutena ära põlanud. Samas arvas girlfriend Kelly, et jummala lahe film oli. Go figure, onja.
Igastahes – see, et vähemalt üks lapsuke kolmest mulle sellel teel nii innukalt poolele teele vastu hakkas tulema ja seda teed veel ka täiel rinnal naudib, on minumeelest superlux.
Seega – enne, kui kuulutada teda päris täisväärtulikuks laps-kulturnikuks, tegin talle viimase testi.
Sümfooniakontsert. Kristjan Järvi oli oma Baltic Sea Philarmonic´uga Nordic Pulse Tour raames Tallinnasse tulemas ja ma ostsin mulle ja Tuutule piletid ära.
Järvi muidugi oma kambaga teeb nii kreisisid asju, et see peaks tegelt oleks täitsa omaette blogipostituse teema ja päris-päris kontseptsioonikohaseks sümfooniakontserdiks seda nagu nimetada on natuke palju. Ning mööda ooperimaja treppe kargles sümfooniahuviline lapsinimene oma sätitud soengu ja maani seelikuga, tantsiskles toolil muusika taktis edasi-tagasi, oleks end mingit eriti vinget tuubat silmitsedes end peaaegu rõdult alla kukutanud ja näris oma kaelakee katki nagu üks normaalne laps ikka.
Aga ta absoluutselt jumaldas sümfooniakontserti! Ja arvas siiralt, et see asi oleks võinud veel vähemalt samakaua veel kesta ning küsis, et millal me jälle sümfooniakontserdile lähme? Igati õigustatud küsimus, sest elamus oli tõesti võrratu.
Ta ei tea veel, et järgmisena on mul talle kavas ballett.
Siis oli taaskord pea kesköö, sõime Tuutuga kahekesi väga kultuurselt Komeedis hurmavaid koogikesi ja tulime Uberiga koju.
PS! Uberiks oli muideks śampanjavärvi Lexus RX. Mul oli mingi aeg samasugune ja tunnen tema hingeelu, sestap teadsin imestada – kes sõidab Lexus RX-iga Uberit? Keegi, kellel on lihtsalt laupäeva õhtuti igav? Mis iganes – meie kultuursesse laupäeva sobis see oivaliselt ja Tuutuke tundis huvi, et kas edaspidi oleks võimalik just teda kutsuda meid oma kultuurikäikudele sõidutama. Ega tegelt vist ei ole, aga arvestades Tuutukese võimet Universumit ümber oma pisikese sõrmekese keerata ei kahtle ma hetkegi, et järgmisel korral, kui oma balletietenduselt koju hõljume, on salapärane lexuseuuberdaja jälle raudpolt platsis. Sest Tuutuke on ju käsu kätte andnud, onja.