PUPILL

28 märts

PUPILL

See oli juba talvel. Meil pole enam kodus Pandat, nüüd on tema asemel Pupill.

Lugu iseenesest lõbus. Nimelt Jõuluvana tõi Pandale ja Kellyle Tommy Cash´i kontserdi piletid. Correction – Kellyle tõi Jõuluvana, Pandale kinkis Paulake, sest temal oli idee fixé /vaimu tugev haaratus millestki, nii et see peaaegu ei allu muutmisele mingite argumentidega – allikas: Vikipeedia/, et kuna venna Tommy´t tihtipeale kuulab ja talle see meeldib, siis peab tema sinna kontserdile saama ja tema ise selle pileti talle selleks kinkima. “Tahaksid sa ka ehk ise minna?” uurisin mina seepeale ettevaatlikult, kuna kontserdil vanusepiirangut polnud. “Loll oled vä? Ma vihkan Tommy Cash´i!” särtsas Tuutu vastu. Selle lapsega on nii, et kui sa lineaarseks ja reljeefseks vastuseks valmis pole, siis parem ära küsi midagi. Mina olen ammu valmis, seega arvasin, et no on nunnu lapsu, kas pole mitte – venna eest läbi tule ja vee. Ja no kuna Panda ja Kelly on nagu püksid ja see teine asi, kogu aeg koos, siis ei jäänud Jõuluvanal ka muud üle, kui Kellyle ka pilet tuua.

Läksivad siis tiinerid määratud päeval kontserdile, pool nende klassi ka. Bussiga. Ja mida edasi kontserdikoha poole, seda rohkem umbes samavana seltskonda kogunes ühes suunas liikuma.

Ja siis üksäkki /nagu Panda seda hiljem meile ümber jutustas/:

astunud kogu massist bussis just tema ligi üks noormees ja teinud juttu. Et tema tulnud kuskilt Ida-Virumaalt pealinna kohale just et minna Cash´ile ja tahtvat ikka sel puhul kombekohast konditsiooni sisse enne kontserti ja et sa kindlasti tead, kust kivi saab /Eestis on levinud marihuaana hüüdnimed “savu”, “kivi”, “mant”, ja “bob”  – allikas: Vikipeedia/ ja ehk siis soovitab talle ka kohta. Panda vastu, et kle, kamoon, ma olen nagu mingi alaealine tatikas, miks sa arvad, et mina nagu kindlasti teadma peaks, kust kivi saab? Oi, sorri-sorri, ehmatand siis vennike ise ka ära, ma lihtsalt vaatasin, et sul on nii suured pupillid ja arvasin, et sa juba kenasti konditsioonis ja tead siis ehk teistele ka rääkida.

Edasi sai vaesel totaalselt narkovabal Pandal nii, et kogu klassikaaslased olid tal kukil – oot, näita välja, kle sul ongi jah pupillid kuidagi imelikult suured, päriselt tegidki kivi vä? Ja päriselt vist ei uskunudki lõpuks, et lõpetage ära, midagi ma pole teind.

Läks see lahe lugu teiste paljude Panda lahedate lugude almanahhi tookord. Sest Pandaga on viimasel ajal selline värk, et tal on alatasa mingeid selliseid lugusid jutustada. Tal kohe juhtub neid asju. Küll käib linnas ja komistab tänaval mingi silmini täis ja ärakukkunud kodutu otsa, küll sattub mingi suvalise kõrvalise kakluse keskmesse, küll nõuab talt mingi ülikahtlane vend tänaval suitsu või mingeid muid joovastavaid aineid. Isegi kord Soomes Stockmannis vetsus käies leidis ta just siis sealt eest mingi end süstiva sassis väljanägemisega tegelase, kes temaga sõprust tahtis sõlmida.
“Kuidas sa seda teed? Midamoodi sa siukest värki endale nii massiliselt külge tõmbad?” imestan ma neid lugusid kuulates tihti. “Mina käin linnas ja minuga ei juhtu kunagi midagi sellist, a sul nagu nii kui nina kodust välja pistad, nii üks kahtlane keiss teise järel.”
Tegelikult ma arvan, et põhjusega just temaga sellised asjad juhtuvadki – olles just sellises õrnas ja oma esimeste suuremate valikute tegemise eas, näitab Universum talle väga ilmekalt kätte, mis saaks temast siis, kui ta neid oma valikuid tiba teistmoodi teeks. Ja et ikka hästi meelde jääks, siis ikka ja uuesti ja korduvalt üle, mitmetes eri versioonides, üks kriipim kui teine.
“A mida sa siis teed, kui siuksesse situatsiooni satud?” tahtsin ma teada.
“No mul on kiired jalad.”

Hea seegi.

Igastahes, Cash´i loo juurde tagasi. Jutustas, naersime ja nagu ununes. Kuni siis ühel õhtul saabus pahaaimamatu tiiner taas kuskilt oma käikudelt koju ja Marek teda ukselt rõõmsa hõikega tervitas: “Noh, Pupill, how´s hanging!”

Arva ära, kas jäi külge või jaa.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga