VÕLUV VILJANDI
Esiteks – Viljandi on Tallinnast kuramuse kaugel. Alati, kui ma kuskile rändama lähen, siis ma omastarust tõusen vara ja teen asju ja lähen piisava ajavaruga uksest välja, onja. Ahah. Reaalsus on tegelt see, et poolest saab kümme enne, asju autosse viimasel hetkel loobitud kas liiga vähe või vastupidi ilmselgelt liiga palju ja hull tamp peal. Minu loogika järgi läheb Viljandisse Viljandi maantee /miks tal muidu see nimi on, onja/ ja sõita noh nii natukene. Wrong! Viljandisse kimasime me hoopiski mööda Tartu maanteed, sest minu Waze näitas nii ja nagu mingi ürgkaua aega. Mille kohta oli Liinal seletus olemas – viisk läks ka ju Tartust Viljandi. Ehk siis Viljandisse ilmselt muudmoodi kui Tartust ei saagi, kui see nii juba ammust aega isegi laulu sisse pandud.
Minul olid silmad muudkui parema teeserva metsatukas, kui selline juhtus mööda libisema /loe – suht kogu aeg siis/ ja võpatasin iga põdra eest hoiatava märgi juures, sest umbes kuu tagasi just see loom mulle auto ette jooksis. Küsimusi ennetades kohe ka vastused – jah, jäime terveks, väikesed vigastused siin-seal välja arvatud; jah, põder sai surma; jah, hoolimata esialgsest väga koledast pildist sai auto taastada; ei, ei olnud kaskot ja kokku ca kaks tonni. Ja jah, põdraga kokku põrgata on väga-väga-väga rõve, sa kohe kindlasti ei taha seda järgi proovida. Sestap oli ka minu mõningane närvilisus asja suhtes üsna põhjendatud. Kuigi teravdatud tähelepanu ainult parema teeserva suhtes ilmselt niivõrd põhjendatud ei olnud, sest kusagil ei ole ju kirjas, et kui ta esimene kord juhtus mu auto ette jooksma paremalt poolt, siis järgmine kord peaks ta ka ilmtingimata sealtsamast tulema. Vabalt võib ka teiselt poolt tulla. “Armastus kolme apelsini vastu” mäletate? “Tuleb põder, ühelt poolt. Aga kui tuleb kahelt poolt? Tuleb üks põder, järelikult tuleb ühelt poolt. Kui tuleksid kaks põtra, siis tuleksid kahelt poolt. Aga seekord tuleb üks, tuleb ühelt poolt. A kui tuleb kolm, kas siis tuleb kolmelt poolt?” Seekord põtra ei tulnud, ei ühelt, kahelt ega kolmelt poolt ja kaks minutit enne regamise lõppu olime ka õnnelikult kohal. Viljandis. Aga vale järve ääres. Teine järv asub teatavasti teisel pool linna, aga need olid juba elu pisiasjad. Me olime kohal Viljandis, mis oli südasuvine ja põrgukuum.
Siit ka teiseks – minu Viljandis on alati suvi. St. satun ma sinna mingitel asjaoludel eranditult suvel ja siis, kui seal on parasjagu miljon kraadi. Kunagi keska ajal oli kooliteatrite festival suvel, siis Pandal Viljandi Bashi raames tänavatantsulahingud mitu suve järjest, siis veel midagi. Folgil ei ole ma seevastu kunagi käinud, aga supitanud Paala järvel nüüd vot juba olen. Tee iga päev midagi uut, onja. Aga seoses veel sellesama südasuvega – paiknedes pool päeva suht ühes asendis järve ühel kaldal on isegi olenemata hoolsast kreemitamisest nüüd tulemuseks üsna ränk päikesepõletus ühel õlal, mis tekitavat nagu mingit tobedat põletikureaktsiooni ka kogu ülejäänud kehas. Ei ole üldse tore siis, kui homme on pidu.
Kolmandaks – Viljandi on nagu San Francisco, pooles linnas viivad teed ainult kas püstloodis üles või alla ja usu mind, kumbki pole eriti hea variant. Eriti kui oled lapiku ja lameda maa peal harjunud ja unustanud, et lõuna pool lähevad asjad künklikumaks ja juhul, kui linna nii hästi ei tunne ja ainult just nendesamade tänavate otsa satudki. Minul said igastahes vahepeal närvid täiesti läbi, autol ajas sidur kahtlast kõrbelõhna välja ja üks kord sosistasin Piiale täies tõsiduses, et too nüüd kinni hoiaks, sest ees avanev tänav pani täisnurgas alla ja muud võimalust polnud, kui keep calm ja carry on, sest ruumi ümber pöörata polnud ka. Edasi ainult kiljusin, sest nii püstloodis tänavast ei saa mingi valemi järgi hakata auto alla sõitma ilma, et ta kohe-kohe sealt käkaskaela üle katuse ei hakkaks rulluma. Jumala õnn oli see, et autos olid taga ka kaks rasket varjualust-telki, mida Tallinnasse pidin transportima – ilmselt need hoidsid raskuskeskme viimase vindi peal kinni ja päästsid meid kindlast surmast. Elik siis minu Viljandi on selline: RÖÖK!!! Seevastu on see ideaalne koht, kus manuaalkastiga sõitu harjutada. Peaks Panda sinna viima. Hea plaan. Ehk siis kui loete varsti Delfist pealkirja, et weird õnnetus Viljandis – teismeline juht veeres selg ees hooga autoga Viljandi järve, siis teate, et ma tegin oma selle plaani teoks.
Ja rohkem punkte vist polegi. Mäletan, et kunagi aastaid tagasi Viljandisse sattudes jalutas meie taga üks noorpaar ja nende vahel leidis aset järgmine vestlus – neiuke pakkus, et läheks ehk kuskile kohvikusse või miskit ja poiss käratas selle peale, et mis krdi kohvikusse, Viljandi on pommiauk ju. Minumeelest pole Viljandi mingi pommiauk. Nunnu selline linnake on, kus on täitsa tore age-ajalt käia ja kus hästi palju lillekaste riputatakse majaseinte külge, mitte aknalaudade peale nagu mujal. Sõime Aida katuseterrassil kena õhtusöögi, jalutasime vanalinnas, käisime suures järves ujumas ja täitsa tõsimeeli hakkasin mõtisklema, et milline väärtus oleks sellel, et ma siit kohe jälle samal õhtul hakkan tagasi sõitma versus sellel, et täitsa mõneks päevaks veel seda võluvat Viljandit nautlema jääda ja tõele au andes oli kaalukauss ikka üsna väga kõvasti viimase poole kaldus, seda enam, et nagu alguses mainitud, oli sedakorda riideid ja asju kogemata kaasa saanud isegi nädalajagu rohkem kui nädala jagu.
Kuna Viljandi pildistamise ajaks oli mul telefon tühjaks saanud, siis siin tuleb lihtsalt palju ilusaid pilte Piiakesest, kes -nagu ütles Pritta – pole mingi niisama tuules lehviv kleidike, vaid SUP Eesti Meistrivõistluse teiselt etapilt taaskord kullaga koju tuli. Ja sellepärast me ju õigupoolest Viljandisse läksimegi.
