ÄPP NIMEGA ANDREI
Loomulikult tahtsin ma oma kauaks kirjutamispausile jäänud blogis edasi kirjutada sellest, kuidas ma sel suvelõpul end selle kuramuse kai külge igaveseks kokku laulatasin ja siis särinal läbi põlesin ja veel ühest-teisest, aga essad asjad essana, millest eelkõige ei saa mitte vaiki olla.
Ehk siis lõi üldsusele teadaolevalt hiljuti laineid teatud härra, kes tinderisõbratarile teatud nõudeid esitas ja selle eest kopsakat taskuraha tõotas. Tropp, värdjas, pervert, śovinistlik siga ja miskõikmuud kisad selle peale lahti läksid, onja. Enesekeskne, naisimitteaustav, ahistaja ja ma isegi ei mäleta, mis sealt kõik selle peale tulema hakkas ja tulema jäi.
Ja kuigi ma väga asjadest midagi arvama enamasti enam ei vaevu, siis sel korral siiski ja nimelt, et … no kas ikka on nii, et on?
Kõigepealt ole hoiatatud, arvamus tuleb siit selliselt naisisikult, kellel viiekümne varjundi raamatud koduses riiulis seisavad kõrvuti piibliga, kes oma meest kutsub Kuningaks ja kohtleb teda samaväärselt ning kellest feminism ja sellelaadne ellusuhtumine käib kaugelt ja kaarega mööda. Ja kelle sellesamuse eelnimetet suuna esindajad suurima rõõmuga Raekoja platsile kräsujuukseid pidi kohale katkuks, kütusega üle kallaks ja siis laia naeratuse saatel tikku tõmbaks. Ehk siis kui sina ka juhtumisi sinnapoole kaldud, siis jumalaeest oleme me sõbrad edasi, aga südamerahus saad siinkohal säästa oma viimaseidki närvirakke ja mitte vaevuda edasi lugema.
Niisiis, millised olid nõudmised neiukesele tonnase taskuraha eest?
Loe iga päev kakskend lehekülge ilukirjandust. Kõnni päevas kakskendtuhat sammu, kuvatõmmis tõestuseks. Kirjuta oma päevast kokkuvõte koos pildi ja selfiga. Saada kõik nõutud vormis kella üheksa õhtul ja kuue hommikul vahel ära, Austria aja järgi. Koosta kuu alguses järgmise kuu eelarve ja saada kümnendaks kuupäevaks. Ja lõpuks – kui reegleid rikud, siis pappi ei saa ja mittemingisust suhtlust ega suhteid ei järgne.
Okei, võtame asja pulkadeks lahti ja lähme alguses leebelt.
Oletame, et sa töötad kuskil /sa tavapäraselt ju teed seda/ ja sul on ülemus, palgatsekk ka. Ja kohustused, mida sa selle palgatseki saamiseks pead täitma. Käske ja korraldusi jagab ülemus, nagu see ju tavapäraselt toimub. Sul on ees normid ja nõudmised, vormid ja viited, mille järgi ja mida järgides sa neid asju tegema pead ja tavaliselt ka tähtajad, millisteks peavad asjad tehtud saama. Ja kui sa oma ülesandeid täita ei taha ja tähtaegadest kinni ei pea, siis saad kinga ja palgatsekki pole ka, edaspidisest /töö/suhtest rääkimata.
Loogikat tabad, eksju, paralleele ka.
Aga literatuur, selfid ja spordid raha eest, pole ju nagu väga tüüpilised tööülesanded – võid sa nüüd vastu viiksuda. Vabalt võid. Aga ma ütlen vastu – kõikvõimalikud nn. suunamudijad, kes sugugi mitte väikeste summade eest teevad, vabandust, mida? Mina siin koos maailmaparimapanniga, mina seal maailmavastupidamatetossudega, mina kolmandas kohas maailmarohkeimaltavardavateraamatutega, praadimas, ringisibamas, lugemas, millega ja midaiganes tegemas, loomulikult rangelt inkorporeerituna iseenda elu *loomuliku osana. Midaiganes maksja poolt nõutud on. Ja mis vormis? Pildid ja selfid, videod ja reelsid veelgi suurema raha eest, onja. Ja mis tähtaegadeks? Aga justnimelt sellisteks, millisteks maksja poolt ette seatud on. Ja pappi laekub, hoolega ja heldelt. Kummagil juhul pole rahasaajal kusjuures vahet, kas palgatseki väljakirjutajaks/maksjaks on AS või OÜ, korporatsioon või idu. Või ehk hoopiski eraisik.
Ehk siis – mis on sellel pildil valesti?
Mitte midagi.
Ja meie vaatame, imetleme, paneme laike ja püüame järgi teha. Onja.
Järgmine vaatepunkt, tegelikkusttabavam.
Kas pole mitte nii, et küll mitte kõik, aga valdav enamus meist siiski teeb täpselt sedasama, aga täitsa tasuta. Tatsib iga ilmaga samme täis, sest tervislik olla nii, loeb raamatuid igal vabal sekundil, sest loll olla muidu, stooritab seda kõike ja lisaks muudki oma päevist ja sätib teistele tõestuseks üles, tihtipeale selfidena ja pigem tihti kui harva. Mõni enam edevusest kantuna kui mõni teine, aga ikka puhtast iseoma tahtest ja niisama elurõõmust ja selle eest sentigi saamata. Suunamudijad muideks sedasama muu mudimise vahele, #notsponsored märge hoolega juures. Ning koostab eelarveid, sest mõistlik on nii, kirjutab blogi või peab päevikut, sest hea on nii ja kellegilt selle eest tasu nõudmata.
Mis on sellel pildil valesti?
Ikka ju mittemidagi.
Ja mida teeme meie – vaatame, imetleme, paneme laike ja püüame järgi teha. Onja.
Lähme edasi elik hardkoor taipamine tuleb nüüd.
Kui palju on maailmas olemas kõiksugu istuma-astuma-mõtlema-olema-elama-õpetavaid tegelasi, väljaõpetatud või iseõppinud või üleüldse ilma eelmainituta lihtsalt isehakanuid ja ainult iseenda ettevõtlikkusest alguse saanuid. Olemisest ja elamisest kursuste korraldajad, kootsid /on küll kolesõna, jaa/ ja niisama õige-elu-treenerid. Seminarid ja sessioonid, retriidid ja rännakud laias valikus, üks enda sõnade järgi parem kui teine ja teine tõhusam kui eelmine. Sina ainult tule ja ole ja tee ja saadki, sisemise ilu, enesekindluse, ajaplaneerimisoskuse, eluterve elamise, täisväärtusliku olemise ja miskõikveel. Tõhususe ja tõsiseltvõetavuse märgiks kodused ülesanded ja töölehed tähtajaks ärategemist nõudvate tegevustega kaasa arvatud. Osalustasu sümboolne 1111 eurot ja kui 11111 eurot, siis süveneme eriti süvitsi. Sest sa ise ju nagu ei saa ja ei oska.
Või kui palju on maailmas olemas kõiksugu samade suunitlustega äppe, mida teatud tasu eest alla saab tõmmata ja kui siseoste teha veelgi suurema summaga, siis veelgi rohkem ja rajumalt nad sind suunavad olema ja elama.
Ja mida teeme meie – tulemegi ja olemegi ja teemegi ja osalemegi ja tõmbamegi. Onja. Ja maksamegi. Palju, ise ja vabatahtlikult. Sest kui mitte, siis poleks ju ka neid olemas ja omadega õitsemas, aga on ju ja no nagu ei saa ja ei oska ise ju jah.
Aga mida seal kursustel ja äppides õigupoolest õpetatakse, mida nõutakse? Ole tervislik ja sportlik /st. kõnni samme, ülihea kui kakskend tuhat päevas/, avarda oma silmaringi /st. loe raamatuid, ülihea kui kakskend lehekülge päevas/, pea päevikut /st. ülihea kui kirjutad kokkuvõtteid oma päevist ja teed pilte, sh. selfisid/, tee kuueelarveid, planeeri oma aega, sea tähtaegasid ja tee ära asjad, mis planeeritud ja õigeks ajaks /st. ülihea kui kuu alguses ja kella üheksa ja kuue vahel Austria aja järgi/.
Loogikat tabad endiselt, eksju, paralleele loodetavasti ka.
Aga nüüd on siis siiski see śovinistlik siga ja pervert, eksju, kes peaks põrgus põlema, aga kes ometigi kuidagi ise sedasama ülalmainitut täpselt samamoodi teeb. Oma isiklik äpp või koots kaugel /Austria/ ja kaugjuhtimiselt, mis ta tegelikult oma olemuselt ju ongi, aga kes sinu rahakoti rüüstamise asemel ise peale maksab ja mitte vähe. Mainides veel juurde, et Austria annaks nagu aimu, et härra sealmaal permanentselt pesitseb ja eestimaal asuvalt neiukeselt füüsilist kontakti ja kokkupuudet /mis tavaliselt taoliste suhetega tavatseb kaasas käia ja maailma jaoks nagu no-no on/ ehk ei eeldagi ning eelarve nüanss ehk seda, et soovib lisanduvalt selleski monetaarselt osaleda. Saaks sul olla midagi selle vastu, kui keegi teine sinu selle talve küttearved kinni maksaks? Ja ses suhtes, et ei tee ja siis ei saa – kas pole ju kena kui mängureeglid on selged algusest peale ka inimsuhetes samavõrd kui kõikvõimalikes muudes? Jääks ära hulga muserdavaid möödarääkimisi ja mõistumänge, äraspidiseid tundeid, solvunud südameid ja tahtmist teineteist tagantjärgi ära tappa, maailm oleks hulga selgem ja samavõrra ka helgem paik.
Mis seal veel kommentaarides kõlas? Et peast haige ja kiiksudega vend. No käsi püsti, kel meist kiikse ei oleks /minu mõned paljudest näiteks siin lahkelt lugemiseks loetletud/ ja kui haigeolemine just meditsiinispetsialistide poolt diagnoositud pole, siis see subjektiivne sätestamine enivei. Mina siin just subjektiivselt sätestangi, et mumeelest igati ok. Kui sumeelest mitte, siis see su oma asi, mitte selle, kelle kohta sätestatakse.
Ja et kust ometi peaks neiukesel tulema see aeg, et härra nõudmisi täita? Aga kui sinu aeg kulub töötegemisele, et oma palgaraha välja teenida ja kaheksatunnise kontoripäeva järel teed tasuta või ise peale makstes samu asju veel otsa, siis härra papi laekumisel võid sa ju ometigi eelmainitu südamerahus järgi jätta ja kogu maailma aeg sul olemas ongi. Eluterve elu elamiseks. Ja et see elu selline nendesamade nõudmiste järgi just saakski, sinnapoole see jutt siin ju tasapisi tüüribki.
Ja lõppude lõpuks on teisel inimesel ju ometigi alati võimalik natukene omi mõtteid mõlgutada ja ütelda teisele inimesele otse, et sorri, Sir, ei sobi mulle, selmet sellega sekundipealt meediasse söösta. Seosena tuleb muideks kohe meelde kringlitmugiva Orgu keiss, mis mõnusalt samataolisele neiukesele tagasi tulistas. Mugis mees seda kringlit rahumeeli edasi, neiuke oli kogu maailma silmis lolliks tehtud, kringlitmüüv kohvik sai põhjaliku promo ja tegi megakäibeid. Ülimaitsev too kringel muideks, just ükspäev plikadega ostsime ja otse autos sai viimseni otsa enne kui kesklinnast kodukanti jõudsime.
Ehk siis peale seda kõike nüüd veel viimast korda – mis siis ikkagi on sellel herr Kor´i pildil valesti?
No ikka ja endiselt ja rohkemgi veel pakun, et mitte kui midagi. Ja veelgi enam ütlen – mind küll Tinderist ei leia, aga Andrjuśa, slaidi mulle DM! Meil on, millest rääkida.
PS! Ülalolev pilt tuli omaenda erakogust ja sel tükike Austria pealinnas Viinis asuvast Prateri nimelisest tivolist. Täitsa tore koht on.
·