GREIP…f@#&ng…FRUUT
Kõigepealt mu eilne workout, onja. Powerwalking otse üle vee, nagu Jeesus ise ja jummala tõsijutt, sest no äpp ju näitab nii. Tegelt on asi lihtsalt selles, et mu Endomondo ajab viimasel ajal jama ja ma olen kohati sellepärast üsna kuri ta peale. Eriti frustreeriv on see siis, kui oled nagu eriti tubli olnud ja maha marssinud näiteks mingi 17 kilti, endal pool surma silme ees, nagu ma ükskord ja siis lõpus õnnitles Endomondo mind uue 4 km läbimise eest. Nagu whaaatt??? Miks ta nii teeb?? Kuidas seda lahendada? Või siis mis oleks hea alternatiiv minusugusele suht äppi-kaugele inimesele? Sest mulle ikka jubedalt meeldib kord kuus neid statistika-kokkuvõtteid saada ja iseendale nentida, et vohh, milline võimas tibi olen!
Ja eilne ring oli kokku ka ikka kümme kilti, mitte seitse, nagu see asi väidab ja käis ka ikka tipa-tapa mööda Stromka-Rocca mereäärt ja mitte üle vee, nagu sporditegemise träkkerist arvata võiks.
Aga SUP-ist rääkides, sai selle hooaja esimene tiir ka laupäeval ära tehtud. Surfiklubis olid talgud ja kõik meie hirmsas talvises merenäljas surfilapsed (minu kolm muidugi esirinnas, k.a. Piiake, kes tuli just ühelt uisusünnipäevalt) ei andnud enne rahu, kui lisaks planeeritud “suurte” grupile lisaks ka ühe lastegrupi kokku panime.
Ma siis sokutasin end ka nendega kampa.
SUP on muidu ilgelt tore ja siuke tõsine zen-värk, aga muidugi ettevalmistus enne vee peale saamist on surmav. Siis, kui veel külm on ja sooje kalipsosid peab selga ajama ja papusid ja lisaks endale on samaga hädas ka kümmekond last. Õudus! Minul oli täiega tunne, et enne tuleb homne päev kätte, kui me ükskord minema saame. Siit ka ülim respekt tibulaste treener Bettile, kes sellega pidevalt kokku peab puutuma.
Aga üks hetk oli see punt siiski varustuses ja liikumas.
/laenasin Bettilt pilte/
Piiake, kui üks pisemaid pudilasi, sai endale lauale kaaslaseks ühe veel ühe pisemast pudilasest poisi, kelle isa arvas, et just nüüd oleks tal suurepärane võimalus esimest korda elus SUPilauda proovida. Ja eeldusel siis, et kaks pudilast koos toimetades annavad siis umbes kokku ühe täismõõdus tibulase. Kahjuks selgus peatselt, et nii ei olnud määratud minna. Kas oli asi paduesimeses korras või polnud poisil üldse meresoolikat sees – üks kiun ja hala hakkas tulema juba esimese paarikümne meetri pealt. No et hirmus ja kõigub ja jumal hoidku – nats peab aeruga kah veel vehkima! Edasi toimus siis klassikaline “naine toidab mehe ja seitse last” – Piiake taga aerutas elu eest, üritas mingitki kurssi hoida, õpetas ja juhendas ja lõpuks lihtsalt käratas: “Ära tee midagi, ma ise sõuan!” Ja lisas vaiksemalt juurde: “Ja ära vingu!!!”
Leppisime Bettiga kokku, et ta läheb teiste juba minematormavate tibulastega tiirule ja ma jään siis kahte pudilast deźuurima ja motiveerima. Kui aga taaskord tagasi vaatasin, siis lendas vesi pudilaste laua ümber kuidagi liiga kahtlaselt laiali – üks neist oli vees ja siputas seal hoogsalt. Vest hoiab pinnal, kalipso annab sooja, midagi hullu olla ei saa, aga kuigi jätkusuutlik see veel talvekülmas vees viibimine muidugi ei ole. Sestap vehkisin end lähemale päästemissioonile. Selgus, et Piia ei olnud mitte vette KUKKUNUD, vaid ise sinna HÜPANUD. Loogikaga, et kui ta aeruga piisavat kiirust saavutada ei suuda, siis laua taga ujudes ja hoogsalt jalgadega siputades küll. Ma ikka ilgelt imestasin siukse mõttekäigu üle, aga Betti ütles, et olla üsna tihti ettetulev nähtus. Noorsand oli end selleks ajaks täielikku paanikasse blokeerunud, et võtnud vastu enam ühtegi mõistlikku õpetussõna ja ainult halas valju häälega. Ühesõnaga asi lõppes sellega, et korjasin oma lapsukese veest välja ja viisin oma laual kaldale, siis tuli suurem päästeoperatsioon õudusesse tardunud noorhärra kaldale pukseerimiseks ja siis tuli veelgi suurem respekt tibulaste ja pudilaste treeneri Betti vastu. Päriselt ka, midamoodi sa seda teed terved suved läbi??
Igastahes – elumõnus üritus oli. Tööd ja tśilli ja grilli ja head ilma ja head seltsielu. Ja siis tulime koju ja sain aru, et seltsielu on vahva küll, aga töötegemist segab see täiega. Ja tööd on viimasel ajal eriti palju. Ja kui on eriti palju tööd ja eriti palju seltsielu, siis istutakse tööd tehes kõik öötunnid läbi ja kui istutakse tööd tehes kõik öötunnid läbi, siis hakkab igast veidraid asju juhtuma.
Et sa nagu tõlgid vene keelest eesti keelde ja kirjutad näiteks pika jutu sufleest hingele, pühendamata ühtki mõtet sellele, et see tegelikult nagu natuke imelik jutt on. Et no on ju olemas väljend palsam hingele ja et Jack on kirjutanud raamatu pealkirjaga “Chicken Soup for the Soul” ja et iseenesest ei ole sa hingesufleest küll kunagi midagi kuulnud, aga see ei tähenda, et seda iseenesest olemas olla ei võiks, onja. Ja siis millalgi adud, et üks vale täht ja vale rõhuasetus ja vale käände eeldamine on su unise ajuga oma trikke teinud ja jutt on loomulikult duśisufleest (v.k. hing – душа, duśisuflee – суфле для душа, ja jap, peale duśigeeli on olemas ka duśisuflee). Või siis kas ka eesti keeles on ka ametlikus keeles kasutusel sõna flakoon? Tavaolukorras sa seda muidugi tead, aga hommikul kell viis juba mitte niiväga. Või järsku leiad end täiesti sügavalt juurdlemas, kas efektiivselt kirjutatakse kahe ef-iga või ühega? Ja siis tuleb geniaalsusevälgatus, et sõna “ef(f)ektiivselt” võib ju asendada täitsa eestikeelse sünonüümiga “tõhusalt” ja vältida oma aju katkiminekut. No täitsa Aavik kohe, ma ütlen. Ja tunne nagu oleks just terve Universumi saladuse ära lahendanud!!!
Ja siis vaatad merest tõusvat punast uue päeva päikest ja tunned, kuidas sa tegelikult hoolimata oma poolpidusest olekust nii-nii väga ja kogu hingest armastad seda, mida sa teed.
Ja juurdled sinna juurde ikka ja jälle ja uuesti – mida pekki moodi kirjutatakse sõna GREIPf@#&ngFRUUT????