LILLELAPS

22 jaan.

LILLELAPS

Ma pole kunagi eriline rohenäpp olnud. Vastupidiselt oma emale, kelle käe all ükskõik milline väeti väädike vohama, õitsema ja õilmitsema läheb isegi siis, kui see tegelikult looduse poolt õitsema pole loodudki. Mäletan, et minu lapsepõlvekodu 2-toalisest Mustamäe korterist kolmveerandi võttis enda alla hiiglasuur monstera, millest ema alatasa võsusid tuttavatele kinkis ja lõpuks kogu kõigega Kärdla restoranile maha müüs. Ja hiljem oli ta Hiiumaa kodu aiamaa nagu näidissovhoosi esindusaiake, mida karjakaupa imetlemas käidi.

Tema muidugi teab ja teeb ja äestab ja väetab ja harvendab ja hoolitseb, minul nende teadmiste vastu pole aga kunagi huvi olnud ega ka suuremat tahtmist tegeleda. No ja räägib ta igale lillekesele iga päev, et kui ilus too on ja kui tublisti kasvab. Kus mul see aeg…

Mingi aeg tuli aga see aeg, kus see aeg tuli lihtsalt võtta. Kui ostsime suvila ja sain üleöö oma esimese täiskülvatud ja -istutatud maalapikese perenaiseks, siis veetsin seal ringi roomates terveid päevi, telefon kõrva ääres ja emme toru teises otsas: “Siis veel selline taim on mul siin, näeb välja siuke ja siuke, kas see on umbrohi või mis sellega teha?” Telefonitsi õppisingi oma aia eest hoolitsema ja isegi kasvuhoones tomateid kasvatama, sest ma tahtsin ikka maaelu vääriline perenaine olla.

Hiljem käis asi lihtsamalt – palkamiseks olid õppinud haljastajad ja minu ainuke soov, et asjad, mis maalapile silmailuks maha saavad, oleksid võimalikult igihaljad ja püsikud ja võimalikult vähe jeblamist nendega.

Potililledega läks asi ka alguses konarlikult – mõne aeg-ajalt lillepoest ostsin, aga ikka ja jälle õnnestus mul see välja suretada. Olin selles nii järjekindel, et mul õnnestus teise ilma saata isegi Click and Grow, mis on teadupärast ju lillekasvatamisROBOT (siiamaani vedeleb tühi kest kodus, pole viitsinud sinna uut kassetti sisse soetada). Aga siis hakkas tasapisi sujuma. Ja siis mingi aeg oli ema mul külas ja tuli üks hetk, silmad suured peas nagu tõllarattad: “Kas sa tead, et sul on praegu kodus kakskümmend kaheksa potilille!? KAKSKÜMMEND KAHEKSA!! POTILILLE!!! SINUL???!!!!!”

Sel sügisel kolisime ja minu mõned tol hetkel olemasolevad potilillekesed hajusid uue ca 180 ruuduse maja peal nii märkamatult ära, nagu neid polekski. Mingeid suuri palme on vaja, jõudsin ma järeldusele. Piilusin veidi palmipoodides ringi ja minestasin nende miljonite peale, mida palmide eest küsiti.

Kuhu ma aga oma jutuga tahtsin jõuda, on see, et mulle täiega meeldib naturaalmajandus. Et mõnikord juhtub nii, et mõnes elamises jääb järsku üle see, mida mul just parasjagu vaja on ja on vaja täpselt seda, mis mul parasjagu olemas on. Ja seekord oligi ühes kodus üks palm üle jäänud. Täpsemalt kaks meetrit kõrge diffenbahhia. Ja vastu taheti mitte miljoneid, vaid ainult śokolaadi. Panin hetkega käpa peale ja läksin optimistlikult oma pisikese sportautoga järgi – kaks meetrit kõrge küll, aga pildi pealt paistis üsna kitsas, istmed alla ja saab ikka. Tardusin, kui korteriuks avanes – esikusse oli valmis tassitud mitte ainult kaks meetrit kõrge vohav põõsas, vaid pea samapalju ka lai. Andsin perenaisele śokolaadi ja soovisin viisakalt kena õhtut jätku. Palmile läksin järgmisel õhtul järgi suure dziibiga ja võtsin meesinimese ka kaasa ja õigesti tegin, sest nägime seda isegi kahekesi trepist alla tassides üsna kurja vaeva, sest see põrguline oli lisaks oma suurusele veel ka raske. Aga koju ta sai ja kuna asi toimus suht enne jõule, siis kuuske ei hakanudki tooma ja pidasime pühasid hoopiski oma uue palmi all.

joul

Palm alguses küll sellest solgutamisest pisut solvus ja oli veidi longus, aga peatselt toibus ja leidis oma õige asukoha ja on rõõmus. Ja mina ka rõõmus.

lill2

Muideks asukohast ka. Mul on selline kiiks, et igal lillepotil peab olema oma koht – no on kohe mingi teatud koht, kuhu just see taim sobitub ja interjööri sisse sulab ja ei karju silma. Et see koht leida, võin ma päevade kaupa väsimatult neid potikesi üha uuesti ja uuesti ringi paigutada. Ja kuna me oleme suht palju elukohti vahetanud, siis on seda paigutamist ikka omajagu olnud. “Sul ei ole peas kõik korras,” teatab mu meesinime tavaliselt mu järjekordse potipaigutamishoo peale. No pole siis pole. Mul lihtsalt on nii.

Kusjuures seesama potipaigutusmaania tekitas meil ka ühe esimese… no mitte tüli, aga ühed esimesed karmimad sõnad, mida tema suust enda aadressil kuulnud olen. Järjekordsesse uude koju oli vaja leida koht ühele väga raskele toapalmile. Tavaliselt saan oma lilletarimistega ise hakkama, aga tookord ootasin meie esimest ühist last ja raskeid asju tõsta ei tohtinud. Seega mees tõstis palmi ühte nurka, mina hindasin, pea viltu, ja teatasin, et ei sobi. Proovi sinna. Sikutas sinna. No jälle ei lähe. Aga pane veel sinna. No nope noh. Aga vot ehk selle seina juurde. Mees taris ähkides palmi, ise näost punane. Mkmm. No ei ole harmooniat, ei ole zenni. Kuule, aga äkki ülakorrusele… Ja siis tuli ära: “Teadsa, mine õige perse oma zenniga! Sünnitad ära ja tassid ise oma palmi mitu iganes korda või kuhu iganes nurka või millisele iganes korrusele iganes soovid!”

Aga täna sain ma veel rõõmsamaks, sest taaskord leidus netis kuulutus, et lausa terve hunnik potilillesid üleliigseks jäänud, koos dekoratiivpottidega ja puha ja nende hulgas ka üks 1,70 m kõrge palmiludus. Ja vastu tahetakse jälle vaid śokolaadi. Ja ma läksin kohe suure autoga ja mehega ja tassisin need kõik rõõmsalt endale koju.

lill1
lill3

Suur lill leidis kohe oma koha (okei, neli korda ainult tarisin mööda erinevaid nurki, või tegelt veeretasin, sest sel potil on rattad all, nii et see ei loe), aga teised on veel keset põrandat oma järge ootamas. Koos uutega on mul nüüd kodus kokku 15 potilille. Ja ohh ma ootan homset, et taaskord uue potipaigutushullusega algust teha.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga