MAAPEALSED JEBLAD JA MÜSTEERIUMID

14 okt.

MAAPEALSED JEBLAD JA MÜSTEERIUMID

Ma olen terve suve maapealsest elust pausil olnud. Vee sees, vee peal või vee ääres, oma võlumaailmas. Päriselt ka. Ja sellega seoses ka täiesti kaugel eemal mingitest sellistest asjadest, mis tavainimestele igapäevased on. Siuksed nagu tavapärased sebimised ja asjaajamised, pisiprobleemid ja nende lahendamised, mis on ehk neile isegi juba loomulikuks ja loogiliseks muutunud, sest miks muidu tavainimesed neid nii lihtsalt ja nagu möödaminnes ajavad. Ma nimetan neid – pardon – jeblaks. Ja ei ole need minu jaoks kuskilt otsast ei loomulikud ega ka mitte loogilised ja üleüldsegi mitte lihtsad.

Sest mere peal ja mere ääres jeblasid ei ole ja inimesed on rõõmsad ja tśillid. Ja selle, et kusagil need siiski olemas on ja inimesed ka teistsugused – see läheb üsna kiiresti meelest ära. Nüüd aga, kui meie kliimas hakkab merehooaeg end tasapisi kokku kerima, hakkan ka mina tasapisi maapealsesse ellu taas tagasi imbuma ja esimesed asjad, mis mind siin tervitasid, olid loomulikult muidugi needsamad jeblad ja teistsugused inimesed, mille olemasolu ma nii eduliselt juba unustanud olin.

Elik siis poja mopeedilubade tervisetõendiks on vaja minul logida kuskile sisse oma id-kaardiga ja seal mingid linnukesed panna. Aga oma id-kaardi paroolid olin ma kuskile kindlasse kohta ära pannud, loomulikult nii kindlasse, et ma ise ka mäletanud enam, kuhu.

Uusi paroole sai id-kaardile pangast, seda ma mäletasin. Sest paroolide kindlasse kohta ärapanemist olin ma varemgi harrastanud.

Pangas on vaja kõigepealt võtta puldist järjekorranumber, vastavalt sellele, mis asjus. Oma vajaliku nupu – ühe kolmest – detect’isin kenasti ära, aga vajutada ei saanud, sest varasemalt üsna äraoleva tursanäoga seisnud neiuke puldi ääres aktiveerus minu käesirutuse peale momentaalselt, kattis nupud oma käega kinni ja kräuksas: “Mis teil on??”

Mis mul on? No päikesepaiste on mul ja heinamaa… või kuidas see Arno Tali seal Kevade lõpus ütleski.

“ID-kaardile on uusi paroole vaja.”
“Siis on see nupp!”

Nojah noh. Seda ma vajutada tahtsingi. Ma saan aru, et mõnel vanainimesel on ehk siinkohal juhatust tarvis, aga ma olen omastarust üsna ärksa silmavaatega, oleks võinud ju oma mediteerimist vabalt jätkata ja jalavaeva minu arvelt kokku hoida.
Õnneks oli rahvast ebatavaliselt vähe ja sain üsna ruttu jutule.

“Aga teil on ID-kaart 2015 aastast ja neil avastati viga ja neile siit paroole ei saa. Peate minema Politseiametisse.”
“2015? Ja nüüd siis avastasite vea?”
“Nojah, sellest kirjutati ju uudistes ka. Kas te uudised üldse ei loe?”
“Ei loe.”
“A telekas ju ka näidati! Telekat te ka ei vaata??”
“Ei vaata.”

See on tõsi.

Tädi telleri imestusest rullis pilk jääbki mind pangast väljudes saatma, ta oleks nagu kuukulgurit näinud.

Politsei- ja Migratsiooniametis on risti ees juba tuttav pult, sirutan käe oma nupu poole… ja saan ei-tea-kust kohale tormanud kurja näoga politseivormis tädilt peaaegu et litaka vastu sõrmi.

“Mis asjus??”
“ID-kaardile on uusi paroole vaja.”
“Siis on see nupp!”

Täiega déjà vu tunne on, aga et ma ka ei õpi, onja. Ilmselt on neil nuppudel sõrmejäljelugeja küljes ja nupuinimeste kuupalk sõltuvuses sellest, mitu nuppu nad inimeste eest ise ära vajutada suudavad.

Ka siin saan imekombel oma asjad kiiresti aetud, aga nuputädi seisab uksel põiki ees. Tal on mu ülearune entusiasm veel meeles ja karistuseta see ei jää.
“Vot on inimesed arusaamatud! Iga jummala päev üks ja sama… ikka viimasel minutil vaja veel tulla ja teha. Me oleme viieni lahti!!”
Ja virutab ukse mu selja taga kinni ja lukku.

Õues vaatan kella, see näitab 17.03. Jap, iga jummala päev seisad sa 9st 5ni ja vajutad nuppe ja mölised nende arusaamatute inimestega, kelle pärast õigel ajal uksi kinni ei saa. Midamoodi sa, inimene, seda küll suudad – nädalaid, kuid, aastaid, võib-olla isegi aastakümneid järjest??

Müstika.

Igastahes siia ma rohkem ei tule. Ja oma ID-kaardi paroole hoian edaspidi nagu – pardon – sitta pilpa peal.

Koju sõites seisan ühe ja sama valgusfoori taga kolm punase tule tsüklit järjest meetritki paigast liikumata, järgmise taga veel kaks. Minukesel, kelle kogu liikumistrajektoor on terve suve piirdunud ummikutevaba Viimsiga ja maksimaalne linnapoolne punkt on olnud Pirita surfiklubi, tõmbab see juhtme täiega sõlme. Midamoodi te, inimesed, seda küll suudate – päevi, nädalaid, kuid, aastaid, võib-olla isegi aastakümneid järjest??

Jälle müstika.

Imesta! Imesta, aga ära vihasta. Ita Ever vist ütles kord nii.

A sellega müsteeriumid veel ei lõppenud. Sisse sai uute paroolidega logitud, vajalikud linnukesed ka tehtud, aga selgus, et lisaks on vaja pojal minna ka veel perearsti juurde ja seal mingid uuringud isiklikult ja füüsiliselt ära teha. Järjekordne jebla. Panen talle aja üheks päevaks, siis ta unustab ja ei jõua. Panen talle aja teiseks päevaks, siis on tal trenn ja ei jõua. Panen talle aja kolmandaks päevaks ja siis tal on koolis sada tundi ja jälle ei jõua. Neljandaks korraks enam aega pole nagu enam viisakas panna, võtan ta otse koolist autosse ja tarin kohale. Veab ja saame ilma ajata jutule.

“Aga teil on need ju tehtud, ” teatab arvutit uuriv pereõde.
“Ei-ei, meil on tehtud linnukesed läbi interneti ja me oleme mitu korda aja pannud, aga pole saanud tulla…”
“Jaa, aga uuringud siin on ka tehtud.”

Emmm…..??

Aga uuringute tulemused ongi arvutis kenasti olemas. Vererõhk ja silmad ja vereproov ja kõik värgid. Nimi on õige, isikukood klapib ka. Üleeile ära tehtud, siinsamas kliinikus. Ainult et minu pojaraas käis siin kliinikus viimati isiklikult ja füüsiliselt ikka üsna mitu aastat tagasi.

“A äkki sa ikka käisid ja nüüd lihtsalt ei mäleta?” pakub medõde.

Nüüd oleks mu poja nagu kuukulgurit näinud.

“Mina ei mäleta!!?? Ma ei mäleta, et ma käisin ja et te võtsite minult vereproovi!!?? Vereproovi!!! Ma mäletan kõiki endalt võetud vereproove elu lõpuni!! Teie ilmselt ei mäleta, et te ükskord ei saanud mult vereproovi võttagi, sest ma tegin sellist kisa, et emme pidi mind ära koju viima!”

Ka see on tõsi.

“A keda me siis uurisime?”

Järjekordne maapealne müsteerium ja selgusetuks see jäigi.

Aga kui juba imestamiseks läks, siis paar asja veel.

Mis värk nende kütusepumpadega bensukates on? Et nagu hakkad autot tankima ja vajutad kütuse jooksma ja siis klõps! lööb surve üle ja kinni. Ja vajutad jälle ja jälle klõps! kinni. Kusjuures juhtub see tavaliselt nendes tanklates, kus tuul puhub nagu koridoris (elik siis pea igas tanklas, sest pea igas tanklas puhub tuul nagu koridoris). Ja siis seisad seal tuule käes ja külmetad ja plõksutad seda kütust paari sendi kaupa nagu forever. Mäletan, korra ma juba mingi aeg tõstatasin selle küsimuse mingis seltskonnas ja siis keegi meesinimene õpetas, et sa vajutad ja paned kohe selle lapatsi sinna konksu taha ja siis voolabki. Aga, pardon, minu käes see lapats ei jõua never selle konksunigi ju, et seda üleüldse sinna taha kinni panna. Nagu minu motoorikas on asi või mida?

Ja mis värk on sellega, et red velvet kook on nagu elunämma, aga green velvet kook, mis maksab poole rohkem, ei kõlba üldse süüa?

GreenVelvet

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga