OMA KALJUKITSEGA KALJUKITSEKARJA SEES
Enda suureks üllatuseks kirjutasin täna Facebook’i meeldetuletuste peale sünnipäevaõnnitlused lausa kaheteistkümnele inimesele oma sõbralistis. Eile veel mitmele ja üleeile veel mitmele-mitmele. Võtsin siis huvi pärast oma FB-listi sünnipäevade lahtri lahti ja tõepoolest – Kaljukitsesid on sinna kuidagi kogunenud poole rohkem, kui ühtegi teist sodiaagimärki.
Varem mul nendega erilist kokkupuudet polnud või polnud siis mu nii lähedaste hulgas ühtegi Kaljukitse. Suht kuivikud vist, vaiksed ja vagad, üldsegi mitte minu tüüpi inimesed. Nii ma vist umbes arvasin, kui üldse midagi arvasin.
Nüüd, kus mu pereringis on neid aga koguni kaks…
Kui kõigepealt tarkade horoskoobiraamatute järgi mõtelda, siis paar veidrat asja sealt peavad vägagi paika. Et kui Kaljukitsel isegi pole pruune silmi, siis jääb tema välimusest mulje, et ta peaks olema pruunide silmadega. Ma olin vist veel pool aastat peale oma Kaljukitsega kokku kolimist veendunud, et elan koos pruunisilmse mehega. See vist varem jutuks ei tulnudki, kui esimest ühist last oodates koos teemaga, et huvitav, kas tal tulevad minu moodi rohelised silmad või tema moodi pruunid. “Millised pruunid? Naine, kas sa mulle üldse otsa oled kunagi vaadanud?” No omastarust nagu ikka olin, aga siis selgus, et meil mõlemil on täpselt ühte tooni rohelised silmad. Mäletan, et see fakt hämmastas mind veel pikalt ja pani ta silmi ikka uuesti ja uuesti üle uurima, et kas ikka tõesti. Loomulikult on ka meie mõlemil tütrel meiega täpselt sama värvi rohelised silmad, kuigi ka meie tõmmum Kaljukitsest pesamuna jätab tolle kummalise mulje, nagu oleks ta tegelikult pruunisilmne.
Ja teine raamatutarkus – Kaljukitsede elu on nagu tagurpidi: noorena on ta selline väike vanainimene tasa ja targu, aga mida aeg edasi, seda huvitavamaks ja lõbusamaks läheb. Nagu söögigagi – magustoit tuleb lõpus, kuhu see tegelikult kuulubki. Ja ka sellele võin nüüdseks sada protsenti alla kirjutada (tundub, et peab paika ka pesamuna suhtes).
Kusjuures kõigepealt see tasa ja targu mind kõige rohkem jahmataski. Olin just tulnud kooselust tüüpAmburiga, kus üks möll ja trall ajas teist taga ja kodu oli nagu läbikäiguhoov. Ühest küljest sobis see minu spontaanse natuuriga hästi, aga teisest küljest ohh kui väsitav. Seega alguses pakkus selline vaikelu vaimule head puhkust, sest vastandid tõmbuvad. Aga hiljem põrkuvad ka, sest nii mõnigi kord pani just see ja see alatiselt kahe-jalaga-maas-mõistuse-hääl mind ahastusest kriiskama ja jalgu trampima: “No kuidas sa saad…? Kuidas sa küll võid…? Sa pole üldse spontaanne! Sa pole üldse seltskondlik!”
“Olen küll,” tuli rahulik vastus. “Ainult ma valin aega ja seltskonda.” Õnneks on tegu ka sellise isendiga, kelle kohta kehtib ka see loosung: õige mees armastab oma naist ja kui naine vihastab, siis ootab rahulikult ära, kui naine rahuneb ja siis armastab teda edasi. Seetõttu saab niiöelda tülisid meie 10+ aastat kestnud kooselu jooksul üles lugeda vast vähema kui ühe käe sõrmede jagu.
Hiljem olen seda aja ja seltskonna metamorfoosi mõni kord ka pealt näinud. Kuidas saab näiteks järsku tavapärasest jahh-möhh, äärmisel juhul ainult lihtlausetega küsimustele vastavast insenerinimesest järsku särav ja sädelev seltskonna hing. Või kuidas mõistuse hääl ühel hetkel ette hoiatamata üle parda lennutatakse ja järgneb ainult üks YOLO-de rada. Kuidas seesama vaikne ja vaga hämmastab äkitselt ülihea huumorimeele ja säravate naljadega (he makes me laugh, you know – iga naine teab selle väärtust). Ja siis järgmisel ootamatul ajahetkel jälle oma tasa ja targu mägironimist jätkata, jättes järele vaid imestuse, et oli see nüüd siis päriselt või ei.
Ja rohkemgi veel. Kuidas seesama tasane ilmutab oma ülitugevat ego, mida ka tema puhul tavapäraselt märgata pole, aga mis lihtsalt ei luba mitte milleski ebaõnnestuda ja seetõttu teeb ja oskab ta teha absoluutselt kõike, ka seda, mis täiesti esimest korda käsil. Kuidas ta on nii macho, nii macho ja siis nuuksub järgmisel hetkel mõne filmi kurva või romantilise koha peal su õla märjaks. Ning kuidas avastad temas veel mingeid vaga-vesi-sügav-põhi-valdkonda kuuluvaid kelmikaid kombeid, mida pealtpoolt järeldades no kohe kuidagi oodata ei oskaks, aga mis kogu asjale ainult vürtsi juurde annavad (las need jäävad siinkohal küll meie vahele ja pikemalt lahti kirjutamata).
Kuidas ta ütleb, et teeb ja teebki või teebki ilma ütlemata. Kuidas ta alati toetab, isegi siis, kui mõni mu idee ka ikka väga üle võlli kipub lendama. Kuidas ta alati võtab vastutuse, ka siis, kui mina kogemata veidi vastutustundetult käituma kipun. Kuidas tema peale võib alati kindel olla.
Igatahes läheb meil koos üha paremaks, sest omaette nähtus on ka see, kuidas ta hoiab ja armastab meie lapsi. Ja mind. Armastan minagi teda – imestan, imetlen ja armastan. Kogu südamest.
Tegelikult oli täna kolmeteistkümnes sünnipäevameeldetuletus Facebook’is veel, aga sinna ei kirjutanud ma midagi. Sest see on palju rohkem. See kestab juba 12-ndat aastat – mu hingesugulane, parim sõber, parim kaaslane, parim partner, parim armuke, parim isa mu lastele.
Mul on nii ütlemata hea meel, et Sa olemas oled ja just selline, nagu Sa oled!
Palju õnne Sulle sünnipäevaks!