ORGASM VÕIB SAABUDA OOTAMATULT
Ca 5 aastat tagasi sattus mu vaatevälja üks video.
SEE SIIN.
/ma juba kujutan ette, kui agaralt kõik seda nüüd klõpsima hakkavad/
Mhmh! No absoluutselt, onja?! Ja me vaidleme, kas seks on jalgpallist parem?? Ma selles vallas üldiselt ei kurda üleüldse, aga no see ordung, see puhas perfektsus, see ülim esteetiline kaif…!! Ojaaaa, palun mulle seda veel!!! Sest kes teab, see teab, et kolorkoodimine aka asjade ja nurgakeste organiseerimine värviharmoonia järgi on mu keskmine nimi ja kõige-kõigem lemmiktegevus kogu maailmas üleüldse.
Igastahes jaurasin pärast üsna mõnda aega, video näpus, ühe pereliikme juurest teise juurde ja kiunusin, et mul on seda ju no nii-nii-nii vaja. Sest seda sai tellida, umbes tonn seitsmesaja taala eest. Kui mõistlik oleks see aga olnud soetada selle raha eest mulle, kes esiteks – ei joonistanud ja teiseks – sama kindlalt, kui seda asja endale tahtis, sama kindlalt ka väitis, et mitte ainsamatki osa sealt üleüldse liigutadagi ei raatsiks, et mitte seda lausa erootiliselt mõjuvat harmooniat kuidagigi ära rikkuda?
“Mida sa sellega teeks siis?” imestas meesinime, kes kõige suurema surve alla sattus.
“No vaataks. Silitaks õrnalt. Oleksin õnnelik.”
“Sa võid mind ka vaadata ja õrnalt silitada. Ja oleksid ka õnnelik. Ja ma ka. Tasuta!”
Mehed, onja. Midagi nad ei mõista.
Siis aga kohevarsti lõi end minu ellu üks selline periood, kus ma hakkasin joonistama ja tegin seda umbes kolm kuud järjest hommikust õhtuni iga jumala päev. Ja oma üllatuseks avastasin, et joonistamine tuleb mul ülihästi välja. Ehk siis mingisuguse põhjendatuma aluse mu vingumine endale sellega sai. Sest oma kasti ma unustanud ei olnud, ooo ei ja kaugel sellest!! Aga ka alusega vingumisel polnud enam mõtet, sest see minu unelmate kastike oli loodud Faber-Castelli 250-ndaks aastapäevaks ja vastavalt firma asutamisaastale 1761 valmistati neid ka ainult 1761 tükki. Ja läksid need nagu soojad saiad ja selleks ajaks loomulikult kõik kellegitele õnnelikele viimseni maha müüdud.
Tasapisi teema… ei ununenud, aga rahunes. No pole olemas minu kastikest enam ei maa all ega maa peal ja mis siis ikka ja ju siis pidigi nii minema.
Kuni siis ühel õhtul… Mitte siin. Moskvas. Kolasime Paulaga suvaliselt mööda mingit Moskva kaubanduskeskust… /kõlab see küll nüüd umbes nagu et kle lähme käime Ülemistes, onja/ ja kuskil jooksis ta sisse kirjatarvete poodi, et vaadata, kas seal juhuslikult tema lemmikuid Ty´sid ei müüda. Lonkisin talle järgi ja siis lambist….
Klaasi taga lukus, jaa! Mitte minu kastike, jaa! Palju väiksem ja väetim, jaa! Aga no päriselt… kutsu mind mingiks eriti kiiksuga isendiks, kui tahad, aga mul literaalselt läksid põlved nõrgaks all. Elik kui sul oli veel siiamaani imestamist, miks sellel postitusel selline pealkiri on.
Seega, kallis Jumal või Universum või Jõuluvana või kes-mis iganes… pliis, pliis, pliis,
PLIIIIIIIIS!!!! Luban hoida ja hellitada ja ehk lõpuks ka sihipäraselt kasutada ja mida kõike iganes, aga kas ma saaksin, palun, ikkagi selle oma kastikese NÜÜD!!